Korduma kippuvad küsimused pigmendimusta dispersiooni kohta

Tahma seeria pigment tahm on suhteliselt kasulik pigment mustade pinnakatete ja värvide puhul. Kuid mõnikord tekib paljudel põhjustel aja jooksul flokulatsioon. Selle nähtuse hästi lahendamiseks peame kõigepealt mõistma tahma flokulatsioonimehhanismi. Kõikvõimalikest pigmentidest on tahma hajutamine kõige raskem tänu tahmaosakeste ülitugevale agregatsioonile ja suurele õliimavusele. Lisaks on tahm, eriti järeloksüdeeritud pigmenttahm, üldiselt suhteliselt suure pindalaga ja imab kergesti ümbritsevast keskkonnast niiskust.
Dispergeerimiseks moodustatakse pigmenditahma pinnale vaigu- või polümeerkattekiht, nii et algsed pigmendiaglomeraadid moodustavad stabiilsemad väikesed aglomeraadid. Teisisõnu, dispergeeriva aine toimimiseks peab see olema pigmendi pinnaga piisavalt tugev. Afiinsus või jõud võib moodustada pigmendi pinnale tugevama ja stabiilsema adsorptsioonikihi, st ümbriskihi; samal ajal konkureerivad tahma dispersioonisüsteemis olev lahusti ja vaik pigmendi adsorptsiooni pärast ning dispergeerija peab samuti moodustama pigmendiga suurema suhte kui vaik. Lahustiga tugevam adsorptsioon võib saavutada dispersiooni.
Lisaks peab stabiilse dispersioonisüsteemi moodustamiseks olema piisavalt pikk solvatatsiooniahela segment, st dispergeerija peab olema sobiva molekulmassiga, et värvi säilitamise käigus ei kahjustataks tahma osakesed. Browni liikumisest põhjustatud kokkupõrgete tõttu. Flokuleerige uuesti suuremateks osakesteks või pikendage flokulatsiooni jämedateks osakesteks naasmiseks kuluvat aega.
Sama valemi tingimustes, kui pigmenditahma kogus on suur ja dispergeerimisainet ebapiisav, ei suuda see saavutada optimaalset dispersiooniolekut. Ainult siis, kui tahma ja dispergeeriva aine kogust reguleeritakse, võib dispersioon olla hea. Läige on väga läikiv.